Tööotsija - odav taksojuht või eksklusiivne puhkusereis
Võib tunduda küll kohatu võrdlus, kuid sellel on kujundlik soes olemas. Ühelt poolt tõuseb meil töötus, kuid teiselt poolt on paljudel ametikohtadel tööjõupuudus. Nii üritavad tööpakkujad leida ja värvata tööturult ikka parimaid omas valdkonnas. Proovitakse leida eksklusiivseid viimasehetke puhkusereisi pakkumisi. Samas värbamisprotsess meenutab rohkem olukorda, kus tellitakse takso ja eeldatakse, et see takso ootab tasuta kaua vaja. Seejuures tellimusest ilmajäämise riskid kannab taksojuht. Mis siis, kui sobivat taksot ei saabu ja eksklusiivse puhkusereisi pakkumise napsab konkurent?
Üldiselt otsitakse töötajaid ametikohtadele, mille täitmine on ettevõttele või asutusele olulised. Mida kiiremini inimene leitakse ja ta tööle asub, seda kiiremini lahenevad probleemid. Tööle vormistamine ja sisseelamine võtab ka omajagu aega. Nädalast võivad saada kergesti kuud. Ja siin tekivadki mõnikord käärid. Ühelt poolt on inimest kiiresti vaja. Teiselt poolt võib tööpakkumisest välja lugeda, et tööandjal pole ka eriti kiire ja uue töötaja leidmisele võib rahulikult kulutada kuid. Kas aga tööotsija on valmis nii kaua ootama?
Tööpakkumisi lugedes jääb mulje, et otsitakse parimaid. Kuid protsess meenutab rohkem suvalise vaba takso otsimisega tänaval. Me eeldame, et saame igal ajahetkel mõistliku ootamisajaga mõne takso, mis viib meid punktist A punkti B ja võimalikult soodsalt. Üldiselt ongi alati mõni takse vaba, kuigi siingi on tipptunde. Täpselt sama tundub toimuvat ka tööpakkumistega. Kuulutus pannakse välja. Tihti on kandideerimise tähtaeg mitu nädalat ja kandidaatide selekteerimine algab alles peale tähtaega. Lõpuks langetatakse peale mitut nädalat kaalumist otsus vestlusvooru pääsejate kohta. Aga palju neist on endiselt huvitatud vestlusest või vabad? Kehv ju kui pealtnäha suurepärane võimalik uus töötaja teatab, et ta on juba uue töökoha leidnud.
Eksklusiivseid puhkusereise otsides ja pakkumist leides me ei võta endale mõtlemisaega nädalaid. Me oleme juba eelnevalt paika pannud, millist puhkust soovime. Kui leiame sobiva pakkumise, siis vaatame kiiresti otsa ja otsustame ära. Enamasti head pakkumised ei jää turul kaua püsima. Sama on ka tööpakkumistega. Tööpakkumist avaldades on juba selgelt paika pandud keda otsitakse. Mida täpsemad on kriteeriumid, seda selgem on võimalike kandidaatide ring ning tihti ka väiksem. Nad on olemas teatud aja ja kõik. Tööotsijad ei seisa lihtsalt järjekorras ja ei oota nädalaid ühe pakkumise vastust. Nad ei riski, et keegi tööpakkuja inimestest leiab 10 minutit, et tema CV’le ja kaaskirjale pilku peale visata. Kui tööpakkuja hoiab töökuulutuse aktiivsena mitu nädalat ja seejärel võtab endale veel nädalaid aega avalduste ülevaatamiseks, siis selle ajaga võib palju toimuda. Võib olla ideaalne kandidaat on saanud juba uue pakkumise, kirjutanud eelmissesse töökohta lahkumisavalduse ning pannud taskusse suurepärase lepingu. Lõpuks asub paari nädala pärast juba uuele tööpostile. Ja seda kõike ainult selle pärast, et teine tööpakkuja nägi temas eksklusiivset puhkusereisi pakkumist mitte tavalist taksot.
Kui otsida omale uut töötajat, keda organisatsioon äärmiselt vajab, siis ei ole mõtet teda värvata kui keskmist taksoteenust. Head töötajad ei ole taksod tänava ääres või nutitelefoni taga järjekorras. Nad on vabad teatud aja jooksul ja siis võetakse nad ära nagu eksklusiivsed puhkusereisi pakkumised. Kuigi meil kõigil on enamasti suur töökoormus, siis on mõttekas mõelda pikemalt ette. Äkki on siiski efektiivsem kandidaatide dokumente jooksvalt üle käia ja nendega tegeleda. Mõnikord võib üks hea töötaja leida või saada palju häid pakkumisi. Võitjaks osutub enamasti see, kes teeb esimesena parima pakkumise. Ja see pakkumine on parim tollel momendil. Lisaks, mida pikem on värbamisprotsess, seda kulukam see on. Ma ei mõtle siin ainult inimeste töötasu, kes värbamisega tegelevad. Kui inimene on puudu, siis jäävad ülesanded täitmata või keegi on sunnitud töötama põhjendamatult suure koormusega.