Tõenäoliselt oled sinagi märganud või ka kogenud, et mõne juhiga saavutab meeskond uskumatuid tulemusi ja järgmise juhiga sama meeskond laguneb kiiresti. Esimese asjana hakatakse tegelema töötajatega, seatakse kahtluse alla nende pädevus. Tagatipuks süüdistatakse neid veel laiskuses ja et nad ei ole piisavalt paindlikud uue olukorraga harjumiseks. Me ju elame muutlikus maailmas. Tegelikult tekib siinkohal sisuline küsimus: “Kes tegelikult peab olema paindlik?” Kas kokku töötanud meeskond, kes saab uue juhi? Või peaks uus juht kohanema esmalt meeskonnaga ja siis alustama muutustega? Sisuliselt on küsimus, kas uus juht on hiir elevandikarjas või mitte. Vähesed muutused ei põrku vastuseisuga. Miks mõned juhid suudavad tippmeeskonnad hävitada ja teised tõsta ebaefektiivselt toimetavad meeskonnad kiiresti tippu.

Põhjus on lihtne. Paljud juhid tegutsevad kui hiired elevandi karjas. Nad püüavad kohe algusest peale tegutseda harjumuspärase juhtimismudeliga ja panevad sellega tegelikult töötajad valiku ette – uju või upu. Kes juhi juhtimismudeliga ei suuda või ei taha kohaneda, see võib ära minna. Kes on valmis juhiga ja tema põhimõtetega harjuma, seda saadab edu. Seda nimetava mõned juhid paindlikkuseks, kus töötajad peavad kohanema juhiga. Nüüd on mul aga sulle üks sisuline küsimus: “Kas on võimalik uskuda juhi paindlikkuse ja kohanemise juttu, kui ta ise tegutseb dinosaurusena? Ta ei muuda oma tegevuses midagi!” Vist mitte. Ja nii mõjuvadki juhid hiirtena elevandi karjas, sest nad püüavad meeskonda juhtida nii nagu nad on harjunud seda tegema. Kahjuks on keskkond ja mõjutegurid teised. Juhtimise põhimõtted kehtivad igal pool. Küsimus on ainult, milliseid ja kuidas neid kasutada. Selleks peab juht mõistma oma meeskonda ja tegutsema olukorrast mitte harjumusest lähtuvalt.

Edukas juht esmalt kohaneb meeskonnaga, õpib meeskonda tundma ja siis hakkab midagi muutma. Selle tulemusena võidab ta töötajate usalduse ning mõistab, kus on muutused vajalikud. Juht sisuliselt teeb endale olukorra selgeks ning oma paindliku juhtimisviisiga kohaneb meeskonnaga. Lõpuks leitakse koos muutmisvajadused, mistõttu tuleb meeskond nendega ka kaasa ja isegi hakkab muutusi vedama. Kohe aktiivselt ümberkorraldusi tehes võib juht sattuda ka vastuollu organisatsioonis kehtivate põhimõtete ja reeglitega. Ja see meenutabki hiirena elevandi karjas laamendamist. Juht üritab oma senist harjumuspärast juhtimismudelit uues olukorras rakendada, kuigi keskkond on teine. Ta arvab, et tegutsemisviis, mis varem on suurepäraselt toiminud, toimib ka nüüd täiesti teises olukorras.

Aga miks satuvad mõnikord sellised juhid elevandi karja? Põhjus on lihtne – VÄRBAMINE. Värbamisel küsitakse ja uuritakse tihti asju, mis ei näita inimese tegelikku sobivust. Olles osalenud värbamisprotsessis nii kandidaadina kui ka värbajana, siis tavaliselt uuritakse, mida kandidaadid on teinud ja saavutanud. Mida see tegelikult näitab? Kas see näitab, et inimesel on olemas sobivad eeldused saada pakutav töökoht? Selleks, et hinnata kandidaadi sobivust tema saavutuste põhjal, peab saama ka teada, miks ja kuidas ta need tulemused said. Samas soovitakse töötajat oma ettevõttesse kindlale ametikohale. Nii on hoopis olulisem mõista, kuidas ta tuleb toime sellel ametikohal. Mida, miks ja kuidas ta tegutsema hakkab. Kas temast saab edukas juht või ikkagi hiir elevandi karjas?

Kokkuvõttes juhist sõltub, kas meeskond on edukas või mitte. Eduka meeskonna taga on alati paindlik juht, kes suudab tegutseda eesmärgipäraselt igas olukorras. Kui juht on paindlik, siis järgneb talle ka meeskond. Kui juht hakkab esimesest päevast peale meeskonda muutustega pommitama, siis ajab ta hiirena selle laiali. Kas seda on vaja? Ei. Seetõttu on oluline jälgida, et juht ei hakkaks kohe alguses meeskonda oma tahtmist mööda mudima. Eriti on see oluline uute juhtide puhul. Kõige valutum ja efektiivsem tee eduni on juhi paindlikkusega mängimine. Küll siis ka meeskond järgi tuleb.