Sisekoolitused on iga organisatsiooni arengu lahutamatu osa, mistõttu selle efektiivsusest sõltub tihti edu või põrumine. Olulist rolli koolituste edukuses mängib koolitaja ja tema koolitusviis ja õppemeetodid. Professionaalne koolitaja suudab kiiresti kohaneda sihtgrupi vajadustele ning olukorrale. Tähtis ei ole oma materjali ettelugemine, vaid oluline on õpimoment. Järgnevalt on neli suuremat murekohta sisekoolituste korraldamisel, mis sõltuvad ennekõike koolitajast.
Jutukas koolitaja
Koolitaja on teatud mõttes esineja, kes jagab mingit teadmist või oskust. Koolituse üheks surmahoobiks on liiga jutukas koolitaja, kes ise enamus ajast räägib. Mõnikord võib tekkida ka küsimus, kas kogu räägitud sisu ka teemaga on seotud. Kahjuks ainult rääkimisest ei piisa, et koolitus oleks efektiivne. Alati tuleb kaasata ka õppijaid, milleks sobivad erinevad arutelud ja ülesanded näiteks. Samas ei tohi need ülesanded või arutelud olla lihtsalt formaalsed, vaid tekitama seose õpitu ning reaalse olukorra vahel ja soodustama kogemuse vahetust. Alles siis tekib õppimise moment. Kui koolitusruumis õppijad ainult istuvad ja emotsioonitult kaasa noogutavad, siis on viimane hetk koolitajal oma jutt katkestada ja kaasata õppijaid.
Liiga keeruline koolitus
Koolitamisel on üheks võtmeväljakutseks õppijatel teema omandamine. Väga lihtsalt on võimalik materjal muuta õppijatele keeruliseks, kuid keeruline on muuta raske teema lihtsalt omandatavaks. Valdkonna eksperdil on põhjalikud teadmised ja oskused ning ta on teinud ka õppematerjale, mistõttu paljud asjad on enesestmõistetavaks muutunud. Kerge on ära unustada, et eksperdi ja õppijate teadmised ja oskused ei ole samal tasemel. Koolituse ülesehitus ja raskusaste peavad sobima õppijate tasemega antud valdkonnas. Tundmatud mõisted, keerulised skeemid ja raske teooriaga tekst tapavad igasuguse kaasamõtlemise ja -töötamise. Seetõttu on alati mõttekas koolitus üles ehitada põhimõttel: lihtsamast keerulisemale, üldisest spetsiifilisele ja tuttavalt tundmatusele.
Monotoonne ja üksluine koolitus
Koolitamisel on üheks võtmeväljakutseks õppijatel teema omandamine. Väga lihtsalt on võimalik materjal muuta õppijatele keeruliseks, kuid keeruline on muuta raske teema lihtsalt omandatavaks. Valdkonna eksperdil on põhjalikud teadmised ja oskused ning ta on teinud ka õppematerjale, mistõttu paljud asjad on enesestmõistetavaks muutunud. Kerge on ära unustada, et eksperdi ja õppijate teadmised ja oskused ei ole samal tasemel. Koolituse ülesehitus ja raskusaste peavad sobima õppijate tasemega antud valdkonnas. Tundmatud mõisted, keerulised skeemid ja raske teooriaga tekst tapavad igasuguse kaasamõtlemise ja -töötamise. Seetõttu on alati mõttekas koolitus üles ehitada põhimõttel: lihtsamast keerulisemale, üldisest spetsiifilisele ja tuttavalt tundmatusele.
Taaskasutuse kõrgem pilotaaž
Õppijate huvi tapmise kõige kiirem viis on (igi)vanade koolitusmaterjalide ja meetodite kasutamine. Aastast aastasse samade õppevideote, õppematerjalide ja ülesannete kasutamine on tegelikult selge märk õppijatele, et need materjalid ei ole päriselt nende jaoks loodud või nende vajadusteks kohandatud. Loomulikult ei saa päris 100% alati pidevalt uusi videoid või materjale kasutada, sest sobivaid lihtsalt pole või teema sisu ei muutu nii väga. Samas, kui aastal 2022 kasutab koolitaja näiteks PowerPoint esitlusel 90nendate lõpus Microsoft Office malli, siis tahtmatult tekib kahtlusi. Kaasaegne tehnoloogia pakub erinevaid võimalusi, kuidas informatsiooni edasi anda ja õppijaid kaasata. Olgu selleks mängud, interaktiivsed rakendused või ka virtuaalreaalsus. Ka ülesanded ja olukordade lahendamise kirjeldusi saab lihtsalt kohandada.
Ka vanade aegunud koolitusmeetodite kasutamine tapab õppijate kaasatöötamise. Ei ole mõtet alustada koolitust pidevalt ühe ja sama jäämurdmise harjutusega. Tõsiselt tuleks kaaluda pikka sissejuhatavat harjutust, kus kõik tutvustavad ennast põhjalikult, kui tegemist on ühe asutuse töötajatega.