Juhtimine on imelihtne 15/26

Kas selgus loob tõesti iseseisvuse?

Me ootame, et töötajad tegutsevad iseseisvalt. Aga kas oleme neile andnud piisavalt selgust, et nad saaksid iseseisvaid otsuseid teha?

Üks levinumaid ootusi, mida juhid töötajatele seavad, on see, et nad võtaksid rohkem initsiatiivi, langetaksid otsuseid ja vastutaksid oma töö tulemuste eest. See kõlab mõistlikult. Lõppude lõpuks ei saa organisatsioon tõhusalt toimida, kui iga otsus vajab juhi heakskiitu.

Samas peitub siin huvitav vastuolu. Mõned organisatsioonid julgustavad olema iseseisvad, kuid säilitavad töökorralduse, mis teeb iseseisvate otsuste tegemise keeruliseks. Töötajatelt oodatakse vastutust tulemuste eest, kuid nende otsustusõiguse piirid jäävad ebaselgeks, prioriteedid konkureerivad omavahel ning olulised otsused nõuavad endiselt mitme inimese heakskiitu.

Kui töötajad pöörduvad korduvalt juhi poole juhiste saamiseks, siis tavaliselt selgitatakse seda enesekindluse, algatusvõime või vastutuse võtmise tahte puudumisega. Kuid kaaluda tasub ka teist võimalust.

Võib-olla ei ole iseseisvus eelkõige isikliku algatusvõime küsimus. Võib-olla on see osaliselt ka organisatsiooni juhtimisviisi tagajärg.

Vabadus ei ole sama mis iseseisvus

Võtame näiteks projektijuhi keskmise suurusega ettevõttes. Ta vastutab kliendiprojekti õigeaegse ja eelarve piires elluviimise eest. Tema juht usaldab tema pädevust ning julgustab teda otsuseid iseseisvalt langetama. Ühel päeval soovib klient teha muudatuse, mis mõjutab projekti ajakava. Projektijuht teab tehniliselt, mida on vaja teha, kuid muudatus mõjutab ka tootmisgraafikut, projekti kasumlikkust ja teistele klientidele antud lubadusi. Tal on mitu võimalikku lahendust. Samas keegi ei ole selgelt määratlenud, kui suur paindlikkus tal on kulude, tähtaegade või ühiste ressursside kasutamise osas. Ta võib otsuse teha, kuid ei saa olla kindel, kas organisatsioon aktsepteerib selle tagajärgi.

Seetõttu pöördub ta oma juhi poole. Juhi vaatenurgast võib see näida järjekordse tarbetu loa küsimisena. Töötaja vaatenurgast võib see olla täiesti ratsionaalne reaktsioon ebaselgele otsustuskeskkonnale. Juht võib öelda: „Sa pead olema iseseisvam.” Kuid see juhis ei vasta töötaja tegelikule küsimusele: „Milliseid otsuseid olen ma volitatud tegema ja millest peaksin nende tegemisel lähtuma?”

See erinevus on oluline, sest vabaduse andmine ei loo automaatselt tingimusi selle kasutamiseks.

Selgus ei tähenda üksikasjalikke juhiseid

Kui ütlen, et selgus loob iseseisvust, ei pea ma silmas seda, et juhid peaksid kirjeldama iga tegevust, mida töötajad peavad tegema. See viiks hoopis teistsuguse tulemuseni: inimesed muutuksid üha sõltuvamaks juhistest.

Selgus tähendab arusaamist soovitud tulemusest, selle seosest organisatsiooni eesmärkidega, oma vastutusvaldkonna piiridest, otsustest, mida on õigus ise teha, ning piirangutest, mida tuleb järgida. See tähendab ka arusaamist sellest, kuidas sinu otsused mõjutavad teisi inimesi ja meeskondi. Töötajal võib olla oma rollis märkimisväärne otsustusõigus, kuid see ei kaota vajadust koordineerida otsuseid, mis mõjutavad ühiseid ressursse või kohustusi.

Seega on oluline eristada selgust selles, mida tuleb saavutada, ja liigset kontrolli selle üle, kuidas seda saavutada tuleb.

Uuringud annavad mitu põhjust seda eristust tõsiselt võtta. Edwin Locke’i ja Gary Lathami eesmärkide seadmise teooria selgitab, kuidas selgelt määratletud eesmärgid võivad mõjutada tähelepanu, pingutust ja tulemuslikkust. Gilboa ja kolleegide metaanalüüs leidis, et rolli ebaselgus on negatiivselt seotud töösooritusega. Need tulemused ei tõesta, et selgus looks automaatselt iseseisvust, kuid toetavad selgete ootuste ja rollide tähtsust.

On ka teine oluline tõend. Slempi ja kolleegide metaanalüüs leidis positiivse seose autonoomiat toetava juhtimise ning töötajate autonoomse motivatsiooni ja teiste tööga seotud tulemuste vahel. Seega ei saa autonoomiat lihtsalt asendada täiendavate juhistega. Juhtimise väljakutse seisneb selles, et luua piisavalt struktuuri iseseisvate otsuste tegemiseks, säilitades samal ajal piisava vabaduse, et töötajad saaksid kasutada oma otsustusvõimet.

Kas selgus loob alati iseseisvuse?

Siis on üks oluline tegur. Töötaja võib suurepäraselt mõista eesmärke, vastutusalasid ja otsustusõiguse piire ning siiski olla võimetu või soovimatu iseseisvalt tegutseda. Põhjuseks võib olla ebapiisav pädevus, ressursside puudumine, vastuolulised stiimulid või organisatsioonikultuur, kus ebaõnnestunud otsuseid karistatakse. Samuti võib juht anda väga selged juhised, kuid sekkuda seejärel igasse otsusesse. Sellisel juhul eksisteerib selgus küll paberil, kuid tegelik tegutsemisvabadus puudub. Seetõttu ei saa selgust käsitleda iseseisvuse piisava tingimusena. See on üks oluline tingimus mitmete teiste seas.

See eristus on oluline ka minu laiemas juhtimiskäsitluses. Juhi vastutus ei ole üksnes öelda inimestele, mida teha, ega julgustada neid suuremale iseseisvusele. Juhi ülesanne on luua tingimuste kombinatsioon, mis võimaldab inimestel teha asjakohaseid otsuseid ilma pideva juhi sekkumiseta. Need tingimused hõlmavad selgeid eesmärke, piisavat pädevust, tegelikku otsustusõigust, juurdepääsu teabele ja ressurssidele, usaldust ning tõhusat koordineerimist organisatsiooni üksuste vahel.

Kui mõni neist elementidest puudub, võib iseseisvus jääda ootuseks, mitte tegelikuks organisatsiooniliseks võimekuseks. Seetõttu vajab algne väide täpsemat sõnastust: Selgus võimaldab iseseisvust siis, kui inimestel on lisaks olemas pädevus, volitused ja tingimused, mis võimaldavad selle selguse alusel tegutseda.

Kuidas seda päris organisatsioonis testida?

Selle asemel et võtta seda väidet omaks lihtsalt seetõttu, et see kõlab mõistlikult, soovitaksin uurida, mis toimub igapäevases juhtimises. Valige kaks või kolm korduvat otsust, mille töötajad praegu juhini eskaleerivad. Iga otsuse puhul määratlege oodatav tulemus, asjakohased otsustuspiirid, olemasolevad ressursid ning olukorrad, kus eskaleerimine on tegelikult vajalik. Seejärel lubage töötajatel teha neid otsuseid kokkulepitud raamistikus ise.

Järgmiste nädalate jooksul jälgige, kas tavapärased otsused vajavad vähem juhi heakskiitu, kas ooteajad lühenevad ning kas tulemuste kvaliteet püsib vähemalt samal tasemel. Kui heakskiidu taotluste arv väheneb ilma tulemuste halvenemiseta, siis on meil praktiline tõendus selle kohta, et varasem otsustuskorraldus võis luua tarbetut sõltuvust. Kui midagi ei muutu, on ka see huvitav tulemus. Võib-olla ei olnud probleem tegelikult selguses. Võib-olla on otsustusõigus endiselt piiratud, töötajatel puuduvad vajalikud teadmised või juhid sekkuvad ka pärast otsuste delegeerimist.

Ja kui töötajad teevad otsuseid kiiremini, kuid need toovad organisatsioonile halvemaid tulemusi, ei peaks me automaatselt tähistama suuremat iseseisvust. Autonoomia, mis kahjustab koordineerimist või organisatsiooni tulemuslikkust, ei ole tingimata hea juhtimise tunnus. See oleks praktiline juhtimiseksperiment, mitte väite teaduslik tõestamine. Sellegipoolest aitaks see välja selgitada, kas selline selgitus on reaalses organisatsiooni keskkonnas kasulik.

Küsimus, mille tahaksin jätta avatuks

Minu laiem juhtimiskäsitlus lähtub eeldusest, et juhtimine võimaldab organisatsioonil saavutada oma eesmärke ilma juhi pideva operatiivse sekkumiseta. Selgus on üks tingimustest, mis võib seda võimaldada. Kuid see ei asenda ei pädevust ega korralikku koordineerimist ja otsustusõigust.

Võib-olla peitub kõige olulisem eristus selles, et iseseisvus ei tähenda juhtimise puudumist. See tähendab, et juhtimine on loonud tingimused, milles inimesed saavad tegutseda ilma pidevate suuniste vajaduseta.

Mind huvitaks selle väite proovilepanek praktilise kogemuse kaudu. Kas oled kokku puutunud olukordadega, kus töötajatel olid selged eesmärgid ja otsustusõiguse piirid, kuid nad jäid siiski oma juhist sõltuvaks? Mis oli puudu?

Allikad

Scroll to Top